Kusagilt tuleb alustada ja nagu algus ikka, läks ka siin aega enne, kui kõik liikuma sai. Kellele ei jõudnud meilid kohale, kellel polnud lihtsalt internetti läheduses ning kes oli vahelüliks Facebooki (FB on elu, eksole) ja Emaili vahel.
Projektiks oli aega terve nädal, mis nagu kõik teavad tähendab - reedel teeme.
Plaan sai paika aga suht ruttu: saame kokku ja läheme loomade varjupaika kutsaga jalutama. Nii sotsiaalne kui ka teraapiline tegevus - 2in1.
Õnneks oli meie seas ka üks inimene, kes plaani korralikult läbi vaatas, ning tausta uuris. Et siis varjupaik oli lahti vaid viieni (arvake ära millal lõppeb minu töö?). Natuke sebimist parandas selle probleemi, ning abiks oli ka Kaire hõbehall tõld, mis meid varjupaika viis (ise ei viinud, Kaire ikka juhtis kah. Aga uskuge mind, ühistranspordiga on sinna väga halb minna, käisin kunagi kui kassi otsisime.)
Igatahes, süsteem oli lihtne:
1. Lähed sina varjupaika ja ütled, et jalutaks koeraga.
1.1. Kui tubli olid siis tegid viisakusest eeltööd ja viisid koeratoitu kah.
2. Paned sina nime kirja.
3. Võtad sina rihma.
4. Valid sina koera
4.1 Ideaalis loed sina ka silte, mis koerte puuridele lisatud on. Kõiki silte, mitte ainult rasvast "Mitte jalutada"
5. Teed puuriukse lahti, lähed sisse, kinnitad jalutusrihma koera kaelarihma külge.
6. Ja minekule.
Tegime koera valiku selle järgi, kes tundus rahulikum ja viisakam, sest juba autot parkides oli kuulda koerakisa (mitte ainult haukumist, oli ka niutsumisi ja muid hääli), mis polnud vist kunagi kuulnud väljendit "kooskõla".
Ja otseloomulikult ei lugenud me silti puuri uksel, ega teadnud seepärast koera nimegi.
Oma pool tundi saime Koeraga (samuti kutsusime teda Rocky, Pitsu Rokiks i-ga - ärge küsige miks) jalutada, enne kui varjupaik kinni pandi. Kõik said käemusklit pingutada sest ega Rocky-Koer ju paigal püsinud. Ilmnes, et ta oli väga hea teeskleja - puuris rahulik ja vaga aga nii kui uksest välja, kohe tormijooksu. Hämmastaval kombel muutus ta aga poole tunniga nii taltsaks, et istus käsu peale ja andis ka käppa (hmm, ehk oli siin oma osa mängida ka Kaire taskus olevatel koeraküpsistel)
Ega palju selle poole tunniga teha jõudnudki. Niipalju võin vihjeks öelda, et kui koer tahab, et talle keppi visatakse aga ta on lühikese rihma otsas ja sina seda rihma enda käes ei hoia .... siis viska koerale keppi ja vaata kuidas teine inimene koos koeraga jookseb:)
Tagasi jõudes selgus, et meie koera nimi oli tegelikult Sass ning ta oli ühe aastane isane. Ausalt välimuse järgi oleks talle pakkunud Pitsu ja vanust kah üle kümne.
Sassi, meie esimese ühisprojekti, auks ka selle blogi pealkiri.
Kui koer tagasi puuris (täitsa viisakalt läks tagasi, peaks ütlema), tegime veel suure ringi varjupaiga territooriumil. Palju loomi. Palju päris ilusaid ja vahvaid loomi. Oli nii suuri, väikseid, isaseid, emaseid, vanu ja kutsikaid. Mõni täitsa nii vahva loom, et oleks kuhu võtta, siis ka vast võtaks (samas, kes teab äkki on ka nende seas häid näitlejaid).
Niipalju siis koertest.
Ahjaa, sotsialiseerumise käigus tuli välja, et mitmel meist on kass. Ja minu kass oli suht rikkis, kui ma koju jõudsin. Nurrus ja viibutas halvaendeliset saba vaheldumisi - käi veel koertega jalutamas, eksole.
